Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Eugeni
PAASALÄKITUS
ülemkarjastele, vaimulikele ja kirikuteenijatele,
munkadele ja nunnadele ning kõigile
Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku
ustavatele lastele
Issandas armastatud ülemkarjased, aulised karjased, auväärt mungad ja nunnad, jumalakartlikud ilmikud meie Jumalast kaitstud Eestimaal!
Maa peal ei ole sõnu, mis väljendaksid suuremat rõõmu, kui need, millega tervitame teineteist Ülestõusmispühade ja järgneva neljakümne päeva jooksul: Kristus on üles tõusnud! Tõesti on üles tõusnud!
Paasaperiood koos eelneva suure paastuga - see on eriline aeg. Keegi ootab seda aega ja võtab ta vastu rõõmuga, aga on ka neid, kes seda aega pelgavad. Kõige pingelisem on viimane nädal – Kannatuste nädal. Sellest ajast räägitakse tihti kui ajast, mil me koos Päästjaga läheme läbi kõigi nende sündmuste, mis said Talle osaks Ta viimastel päevadel, et jõuda koos Ülestõusmise rõõmuni. Me kuuleme Evangeeliumi lugemisi kõigest sellest, mis juhtus neil päevil. Sellest, kuidas käitusid apostlid. Ning milline pilt avaneb meie ees? Me näeme, et Kristus kiirustas Jeruusalemma, kuigi teadis, mis Teda ees ootab. Aga apostlid, kuigi käisid Ta järel, „olid ehmunud, aga kaasaminejad kartsid” (Mk. 10: 32). Nad kuulsid, kuidas Issand rääkis Ülestõusmisest, kuid kuulsid ka teisi sõnu: “Inimese Poeg antakse ülempreestrite ja kirjatundjate kätte ning need mõistavad ta surma ja annavad paganate kätte ning need teotavad teda ja sülitavad ta peale ja piitsutavad teda ja tapavad ta ära” (Mk. 10: 32-33).
Imelised sündmused leidsid aset üksteise järel ja väga tormiliselt. Kristuse õpilased olid tunnistajateks Laatsaruse ülestõusmisele ja Kristuse pidulikule Jeruusalemma sisenemisele. Kuid nad puutusid kokku ka inimeste meelemuutustega, kui nägid, et need, kes täna võtsid Kristuse vastu palmiokstega, ütlesid järgmisel päeval Temast lahti ja kinnivõetud Jeesuse asemel palusid enda jaoks vabaks lasta mässaja ja mõrvari.
Ning kõige otsustavamatel hetkedel jooksid õpilased laiali suures segaduses. Enamusel neist ei jätkunud mehisust, et olla Kristuse ristisurma tunnistajateks. Kolgatal näeme üksnes Jumalaema, apostel Johannest ja salvikandjaid naisi.
Käies neil päevil kirikus teenistustel ja kuulates lugemisi kõigist neist sündmustest, oleksime otsekui ise Kristuse järgijate keskel. Kuid meil on palju kergem, sest me teame, et kõik lõpeb Kristuse võiduga surma üle. Läbi Suure Reede sündmuste, milles me osaleme Surilina väljatoomise ja matuseteenistuse läbi, jõuame peale Vaikset Laupäeva, keskööl enne pühapäeva, kiriku suletud uste ette, mis avanevad juba Paasatropari rõõmsa laulmise ajal. Ning ennäe, rõõm Kristuse ülestõusmisest on meieni jõudnud! Me kuuleme, kuidas palju kordi lauldakse Kristuse ülestõusmisest ning ei kahtle selles enam kübetki. Me justkui jõuaksime siin isegi apostlitest ette, sest nemad ei suuda veel senini uskuda ja on kahtluste küüsis.
Kuid ühel hetkel hakkab kõik muutuma. Kartuse, segaduse ja uskmatuse sein apostlite hingedes hakkab murenema. Maarja Magdaleena koos teiste salvikandjate naistega toovad teate Kristuse ülestõusmisest, kuid apostlid ei usu veel mitte. Apostlid Peetrus ja Johannes jooksevad koos Haua juurde ja lähevad sealt ära, olles hämmelduses kõige nähtu ja kuuldu üle. Kaks nende seast saavad kõlblikuks olla Kristuse saatjateks Emmause külasse. Nende mõistus katsub aru saada prohvetikuulutustest, kuid süda on juba põlemas nende sees. Ning kui nad lõpuks tunnevad Kristuse ära leivamurdmise hetkel, siis kiirustavad hilisel tunnil tagasi Jeruusalemma, et jagada seda rõõmu kõikidega. Ning seal, Jeruusalemmas, saavad nad kõik Kristuse ülestõusmise tunnistajateks. Nüüd ei põle mitte üksnes Luuka ja Kleopase südamed. Nüüd põlevad juba kõikide südamed. Apostlite südametes põleb see tuli, mida Kristus tuli maa peale viskama – Jumala armastuse tuli (vt. Lk 12: 49). Selle tule kannavad nad laiali üle terve maailma. Nüüd ei karda nad enam ei pilkamisi, tagakiusamisi, ega isegi surma. Endine tagakiusaja Saulus ütleb natukese aja pärast kui ülemapostel Paulus: „Kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tühine, …siis me oleme kõigist inimestest armetumad“ (1Kor. 15: 17, 19).
Meil kõigil, kes käisime Kristuse järel Kannatuste nädala ajal läbi Ta kannatuste ülestõusmiseni, tuleb ka iseendale esitada küsimus: „Kus oleme meie nüüd?“ Kas seniajani ennetame apostleid oma usuga, nii nagu meile tundus hetkeks Kannatuste nädala lõpus? Kas põleb ka meis selline tuli, et me igaüht, kes tuleb meie juurde, võiksime tervitada Sarovi vaga Serafimi sõnadega: „Mu rõõm, Kristus on üles tõusnud!“ Kui ei, siis katsugem endid taas ja taas suunata Kristuse käsusõnade teele, sest nende täitmine näitabki armastust Jumala vastu nii nagu Kristus ütles.
Kallid vennad ja õed!
Tahan soovida kõigile meile Jumala abi vaimulikus vaevanägemises ja kõigis neis ettevõtmistes, mis me teeme Kristuse nimel. Täitku ülestõusnud Issand ise meie südamed selle rõõmuga, mida mitte keegi ei suuda meilt ära võtta. Hoidku teid kõiki ülestõusnud Issand!
Kristus on üles tõusnud – tõesti on üles tõusnud!
+ EUGENI
Tallinna ja kogu Eesti metropoliit
Paasa – Kristuse ülestõusmine 2019
Tallinn