Dokument on vastu võetud Vene Õigeusu Kiriku Püha Sinodi istungil, mis toimus 25-26. detsembril 2013 (žurnaal nr. 158).
Nüüdisajal on üha enam levimas reproduktiivne biomeditsiiniline tehnoloogia, mis on saanud nimeks „surrogaat- ehk asendusemadus“. Kuigi mõnedes riikides on see praktika seadusandlusega lubatud, tekitab see ühiskonnas jätkuvalt teravaid diskussioone. „Vene Õigeusu Kiriku sotsiaalkontseptsiooni alustes“ (SKA), mis võeti vastu 2000. aasta Piiskoppide Juubelikogul, on antud hinnang ka sellele nähtusele. Ent terve rida küsimusi, mis puudutavad hingehoolduslikku lähenemist „asendusemaduse“ tagajärgedele, on senini vaidluse all. Antud dokumendiga annabki Vene Õigeusu Kirik praktilised juhtnöörid „surrogaatemast“ sündinud laste ristimiseks.
Kirik mõistab abielu kui Jumala algset seadust, mis on juurdunud Jumalast antud inimolemuses. Kristlikus mõttes on abielu mehe ja naise vaimulik-ihuline liit, mis lubab neil kogu täiuses realiseerida oma inimloomust.
Kirik pühitseb abielu, võrreldes seda Kristuse ja Tema Kiriku vaimuliku liiduga (vt. Ef 5, 22-33). Abikaasade armastuse viljaks on lapsed, „kelle sünnitamine ja kasvatamine on õigeusu õpetuse kohaselt üks abielu olulisemaid eesmärke“ (SKA X.4).
Lapse sünd pole mitte üksnes abielusuhete loomulik tagajärg, vaid ka endas Jumal-Looja kuju ja sarnasust kandva uue inimese maailma tuleku suur sündmus. Lastele elu andes võtavad mees ja naine endale erilise vastutuse, sest nad on kutsutud maksimaalselt hoolt kandma ühtaegu nii nende füüsilise kui ka vaimse tervise eest – alates emakasisesest arnguperioodist ja esimestest elupäevadest kuni täisealiseks saamiseni välja.
Eriline osa laste sünnitamises ja kasvatamises kuulub emale, kes on ihu-, hinge ja vaimusidemetega tihedalt oma lapsega seotud. Emaduse suureks eeskujuks peab Kirik Kõigepuhtamat Jumalasünnitajat, kelle kuju avab naise ülikõrge väärikuse, tema emakutsumuse unikaalsuse.
Tõsiseks probleemiks, millega perekonnad tihti kokku puutuvad, on ühe või mõlema abikaasa viljatus. Kirik tunneb lastetutele abielupaaridele kaasa, õnnistades neid järeltulijate saamiseks palvetama, viljatuse ravimiseks arstide poole pöörduma, samuti aga lapsendama.
Arstiabi lubatavaks vahendiks abikaasade viljatuse korral peab Kirik kunstlikku viljastamist mehe sugurakkudega, kui sellega ei kaasne viljastatud munarakkude hävitamist, „kuna see ei riku abieluliidu terviklikkust, ei erine põhimõtteliselt loomulikust viljastamisest ja toimub abielusuhete kontekstis“ (SKA, XII.4).
Mis aga puudutab nn. surrogaatemaduse praktikat, siis selle mõistab Kirik üheselt hukka: „“Asendusemadus“, s. t. viljastatud munaraku väljakandmine naise poolt, kes pärast sünnitamist annab lapse tagasi „tellijatele“, on ebaloomulik ja moraalselt lubamatu isegi siis, kui see toimub mittekommertslikul alusel“ (SKA, XII.4).
Juba termin „asendusemadus“ ise osutab emakohuse ja -kutsumuse ülla mõiste moonutamisele. Vastav praktika on naise inimväärikuse alandamine, kuna naise keha vaadeldakse antud juhul kui omamoodi inkubaatorit.
Peale selle lõhub „asendusemaduse“ praktika täisväärtuslikud loomulikud suhted ema ja lapse vahel ning sel on kõikide asjaosaliste jaoks negatiivsed tagajärjed: bioloogilise ema jaoks, kes loovutas oma sugurakud, kuid on ilma jäänud tõelisest emadusest, mis on seotud lapse kandmise ja sünnitamisega; „asendusema“ jaoks, kes on last kandnud ja ta sünnitanud, kuid on sunnitud temast lahkuma kohe, kui ta on üsast väljunud; lapse enda jaoks, kellel on täisväärtusliku ema asemel kas kaks poolikut ema või pole üldse ema (nagu üksiku meesterahva puhul, kes soovib omada „bioloogilist järelkasvu“); lõpuks ka ühiskonna jaoks, milles kaob perekonna mõiste, mis eeldab erilisi suhteid vanemate ja laste vahel, aga samuti niisama tähtsaid suhteid üle põlvkonna – vanaisade/vanaemade ja lapselaste vahel.
„Surrogaatemaduse“ praktika ühiskondlik ohtlikkus on seotud sellega, et radikaalselt muutub ettekujutus inimloomusest endast. Antud juhul vahetab inimese mõistmise unikaalse isiksusena välja inimese kui bioloogilise isendi kuju, keda võib suvaliselt konstrueerida, manipuleerides „geneetilise materjali“ elementidega. „Maailmas on aegapidi tekkinud suhtumine inimelusse kui produkti, mida võib valida vastavalt oma kalduvustele ja millega võib ümber käia samuti nagu materiaalsete väärtustega“ (SKA XII.4).
Reproduktiivsete tehnikate kasutamine viljatute abielupaaride ja üksikute meeste-naiste „lastega kindlustamise“ eesmärgil on ajapikku muutunud tulutoovaks äriks, mis kujutab endast teenimisvõimalust sugurakudoonoritele ja „asendusemadele“. Selle tulemusel muutub inimese sünni müsteerium kaubanduslik-rahaliste suhete objektiks. Jumala käsul sisse seatud ja armastusel ning truudusel rajaneva abielu asemele astub „reproduktiivsete teenuste turg“, mis on valmis rahuldama tarbija mistahes nõudlust lapse kunstliku sünni järele etteantud parameetrite järgi.
Kirik on avatud kõikidele pääsemist ihkavatele inimestele. Ristimine on Kirikusse astumise sakrament ja eeldab, et ristitavad on nõus Kiriku usu ja õpetusega, aga samuti nende edaspidist osavõttu kirikuelust.
Õigeusu Kirikus jagatakse Ristimise sakramenti nii täiskasvanutele kui ka väikelastele. Täiskasvanuid ristitakse pärast vastavat ettevalmistust, s. o. usuõppimist ehk tutvumist kristliku usuõpetuse ja kõlblusega. Sellisel juhul otsustab ristimise toimumise aja kogudusevaimulik, kes viis läbi usuõppimise.
Väikelapse ristimise korral annavad nõusoleku tema eest täiskasvanud – vanemad ja ristivanemad. Sealjuures seatakse lapse ristimise tingimuseks tema kasvatamine ristiusus ja kooskõlas kristlike kõlblusnormidega, mis eeldab nii vanemate, lapse kui ka ristivanemate regulaarset osalemist kirikuteenistustes ja sakramentides.
Mis aga puudutab küsimust, kas on võimalik ristida „asendusemast“ sündinud lapsi, siis sellele vastates on tarvis silmas pidada järgmisi tegureid.
Ühest küljest võib ristida iga sündinud last – nende usu järgi, kes kavatsevad teda ristida. Laps ei ole vastutav oma vanemate tegude eest ega süüdi selles, et tema ilmaletulek on seotud Kiriku poolt hukkamõistetud reproduktiivse tehnoloogiaga.
Teisest küljest kannavad vastutust lapse kristliku kasvatuse eest vanemad ja ristivanemad. Kui lapsevanemad ei kahetse selgelt kordasaadetut, ristivanemad aga väljendavad sisuliselt nõusolekut toimepandud patuteoga, siis ei saa juttugi olla kristlikust kasvatusest. Lapse ristimisest keeldumine vastab antud juhul õigeusu traditsioonile, mis eeldab seda, et ristitav, väikelapse ristimise korral aga tema vanemad ja ristivanemad on omaks võtnud Kiriku õpetuse. Sellisel keeldumisel on ühtlasi ka hingehoolduslik tähendus, kuna sellega saab ühiskond Kirikult selge signaali, et „surrogaatemaduse“ praktika on kristlikust seisukohast vastuvõetamatu.
„Asendusemaduse“ abil ilmale tulnud last võib ristida teda kasvatavate isikute, näiteks tema „bioloogiliste vanemate“ või „asendusema“ soovil üksnes pärast seda, kui nood on mõistnud, et kristlikust seisukohast on säärane reproduktiivne tehnoloogia kõlbeliselt taunitav, ja kiriklikult oma pattu kahetsenud – sõltumata sellest, kas nad ignoreerisid Kiriku seisukohta teadlikult või teadmatult. Ainult sellisel juhul võib Kirik oodata, et ristitud last hakatakse kasvatama õigeusus ja temasse istutatakse kristlikud kõlbelised tõekspidamised. Kui aga sellist mõistmist ei ole, siis lükatakse ristimise küsimuse lahendamine edasi lapse enda teadliku isikliku valiku ajani. Viimasel juhul ei kujuta „asendussünni“ fakt endast takistust inimese ristimisel, kuna ta ei kanna vastutust oma vanemate tegude eest.
Juhul kui Kirikusse tuuakse „asendusemast“ sündinud laps, lahendatakse tema ristimise küsimus vastavalt piiskopkonna ülemhingekarjase korraldusele, kes on kohustatud igal konkreetsel puhul juhinduma antud dokumendis sisalduvatest normidest. Antud juhul annab Ristimise sakramendi läbiviimine preestri poolt ilma piiskopi õnnistuseta põhjust rakendada selle preestri suhtes kanoonilisi keelde.
Surmaohus on õnnistatud väikelaste ristimine olenemata nende sünni asjaoludest.
Kirjeldatud seisukoht põhineb Kiriku õpetusel sellest, et väikelaste ristimine pole võimalik neis perekondades, mille liikmed selgelt ja teadlikult ignoreerivad kirikutraditsiooni ega jaga kristlikke seisukohti abielule ja perekonnale, mis tegelikult välistab lapse kristliku kasvatuse. See ei puuduta mitte üksnes „asendusemaduse“ küsimust, vaid mistahes teadlikult väljendatud keeldumist elada kristlikult.
Moskva ja kogu Venemaa patriarhi pressitalitus.