(6-9. märts 2014, Fanar)
9. märtsil, Suure Paastu esimesel, Õigeusu pühapäeval loeti Fanaril, Suurmärter Georgios Võidukandja peakirikus jumalateenistusel ette Õigeusu Kirikute eesseisjate ja esindajate koosoleku läkitus.
Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.
Jumala armust pühimate autokefaalsete Õigeusu Kirikute eesseisjad – kogu maailma õigeusklikele, kõikidele meie kristlikele vendadele ja õdedele ning kõikidele hea tahtega inimestele: armu Jumalalt ja armastuse ning rahu suudlus.
„Me täname alati Jumalat teie kõikide eest, meenutades teid oma palvetes“ (1Tes 1, 2).
1. Olles kutsutud kokku Kõigeheldema Jumala armust Üleilmse Konstantinoopoli patriarhi Bartholomeose kutsel 6-9. märtsil 2014 Fanarile, arutanud vennalikus armastuses läbi küsimused, mis valmistavad tänasel päeval muret meie Pühimale Kirikule, ja olles koos teeninud Issandat Püha Georgiose kirikus Õigeusu Võidu tähendusrikkal päeval, pöördume teie poole armastuse, rahu ja lohutuse sõnaga.
Viibides selles maailmas, on meie Üksainus, Püha, Kogulik ja Apostlik Õigeusu Kirik seisnud kõikidel ajastutel silmitsi katsumustega. Jäädes ustavaks Pühale Pärimusele, peab ta pidevat dialoogi iga ajaloolise perioodiga, tundes kaasa inimesele ja jagades tema muresid. „Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti“ (He 13, 8).
Meie ajal on ajaloolised katsumused ja väljakutsed, mille palge ees ei saa õigeusklikud kristlased jääda osavõtmatuks või ükskõikseks, muutunud eriliselt pingeliseks. Seetõttu olemegi kõik koos ühes paigas (vt. Ap 2, 1), et mõtiskleda probleemidest ja katsumustest, millega puutub kokku kaasaegne inimkond. „Väljas olid tülid, sees kartused“ (2Ko 7, 5) – need apostli sõnad on Kiriku jaoks aktuaalsed ka täna.
2. Nähes inimeste kannatusi kogu maailmas, väljendame oma toetust märterlusele ja oma vaimustust kristlaste tunnistuse üle Lähis-Idas, Aafrikas ja teistes planeedi regioonides. Me tuletame meelde, et see on kahekordne märterluse vägitöö: nii nende usu kui ka nende ajalooliselt väljakujunenud suhete säilitamise eest inimestega, kellel on teistsugused religioossed veendumused. Me mõistame hukka rahu ja stabiilsuse puudumise, mis sunnib kristlasi lahkuma maalt, kus sündis meie Issand Jeesus Kristus ja kust Rõõmusõnum levis üle kogu maailma.
Me tunneme kaasa kõikidele Süüria tragöödia ohvritele. Me mõistame hukka igat liiki terrorismi ja religiooni laimamise. Metropoliit Pauluse ja Johannese ning teiste vaimulike, aga samuti Maaloula Püha Thekla kloostri nunnade röövimine haavab meid sügavalt, ning me nõuame nende viivitamatut vabastamist.
Me pöördume kõikide konfliktist osavõtjate poole, nõudes sõjategevuse viivitamatut lõpetamist, vangide vabastamist ja rahu jaluleseadmist läbirääkimiste teel. Lähis-Ida kristlased on maailma haputaigen. Rahu kõikide inimeste jaoks kindlustab rahu ka kristlastele. Me toetame Antiookia Patriarhaati tema vaimulikus ja humanitaarses teenimises, tema jõupingutustes purustatu taastamisel ja põgenike tagasitoomisel.
3. Me palvetame palavalt rahuläbirääkimiste ja palvelise leppimise eest Ukrainas, kus kriis kestab. Me mõistame hukka pühade kloostrite ning kirikute jõuga ülevõtmist ja palvetame tänasel päeval Kiriku osadusest väljaspool asuvate vendade tagasipöördumise eest Püha Kiriku rüppe.
4. Peamine hädaoht õiglusele ja rahule – nii kohalikus kui ka globaalses mastaabis – lähtub maailma majanduskriisist. Selle tagajärjed on nähtavad kõikidel inimühiskonna tasanditel – ühiskonna, milles tihti puuduvad sellised väärtused kui isiksuslik terviklikkus, vennalik solidaarsus ja õiglus. Selle kriisi põhjused ei peitu mitte üksnes finantsvaldkonnas, vaid ka moraalsel ja vaimulikul tasandil. Soovimata kohaneda selle maailma võimu, ahnuse ja hedonismi iidolitega, rõhutame, et meie kutsumus seisneb maailma ümberkorraldamises õigluse, rahu ja armastuse alusel.
Egotsentrism ja võimu kuritarvitamine õõnestavad paljude jaoks ettekujutust inimisiksuse pühast iseloomust, ning nad ei soovi näha Jumala kuju neis pisimais vendades ja õdedes (vt. Mt 25, 40-45). Paljud jäävad ükskõikseks vaesuse, kannatuste ja vägivalla suhtes, mis on ühiskonna mädapaised.
5. Kirik on kutsutud kandma maailma prohvetisõna. Me väljendame oma muret kohalike ja globaalsete suundumuste üle, mis õõnestavad ja murendavad usu aluseid, iga inimisiksuse väärikust, abielu ja perekonna püha institutsiooni ning loodud maailma kui Jumala andi.
Me toetame inimelu vaieldamatult püha iseloomu eostamise hetkest kuni loomuliku surmani. Me tunnistame abielu mehe ja naise liiduks, mis peegeldab Kristuse ja Tema Kiriku ühtsust. Meie ülesanne on säilitada looduskeskkond, olles loodud maailma majapidajaks, mitte peremeheks. Sel Suure Paastu hetkel kutsume üles meie vaimulikkonda ja ilmalikke elama meeleparanduse vaimus, tegema oma vägitööd südame puhtuses, alandlikkuses ja andestamises ning andma ühiskonnale tunnistust meie Issanda Jeesuse Kristuse igavesest õpetusest.
6. Eesseisjate koosolek annab meile õnnistatud võimaluse tugevdada meie ühtsust suhtlemise ja koostöö kaudu, ning me kinnitame taas oma poolehoidu kogulikkusele kui Kiriku ühtsuse jaoks esmajärgulise tähtsusega põhimõttele. Me anname tunnistust, nagu õpetas Konstantinoopoli ülempiiskop püha Johannes Kuldsuu, et „Kiriku nimi on ühtsuse ja kooskõla, aga mitte lahkmeele nimi“. Meie südamed on täis lootust kauaoodatud Pühale ja Suurele Kirikukogule, mis peab andma tunnistust Kiriku ühtsusest ja tema murest kaasaegse maailma üle.
Koosolekul võeti vastu otsus tõhustada ettevalmistustööd. Spetsiaalne Õigeuskudevaheline ettevalmistuskomisjon alustab oma tööd 2014. aasta septembris, mis kestab kuni 2015. aasta Paasani, sellele järgneb Üleõigeusuline kirikukogueelne nõupidamine, mis tuleb kokku 2015. aasta esimesel poolel. Kõik otsused kirikukogul ja ettevalmistavatel etappidel võetakse vastu konsensuse alusel.
Püha ja Suure Kirikukogu kutsub kokku oikumeeniline patriarh Bartholomeos Konstantinoopolis 2016. aastal, kui midagi ootamatut ette ei tule. Kirikukogu eesistuja on oikumeeniline patriarh. Temast paremal ja vasakul hakkavad istuma tema vennad – teiste autokefaalsete kirikute eesseisjad.
7. Missioon on tihedasti seotud ühtsusega. Kirik ei ela enda jaoks: tema kohus on anda tunnistust ja jagada Jumala ande ligimeste ja kaugematega. Osaledes Jumalikus Liturgias ja palvetades kogu maailma eest, oleme kutsutud jätkama seda Liturgiat ka pärast Liturgiat, jagades kogu inimkonnaga tõe ja armastuse ande Issanda viimase käsusõna ja tõotuse järgi: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad... ja vaata, Mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni“ (Mt 28, 19-20).
8. Me elame maailmas, kus multikulturalism ja pluralism on vältimatu ja pidevalt muutuv reaalsus. Me anname endale aru, et mitte ühtegi küsimust ei saa meie ajal vaadelda või lahendada väljaspool globaalset nägemust, sest kohaliku ja üleilmse vastandamine viib ainult õigeusu mõtteviisi moondumiseni.
Seetõttu kuulutame tülide, segregatsiooni ja jagunemiste palge ees kogu otsustavusega Õigeusu sõna. Me tunnistame, et dialoog on alati parem kui konflikt. Põgenemine ja isolatsionism ei ole meie valik. Me kinnitame veel kord, et meie kohus on olla avatud kontaktiks teiste inimeste ja kultuuride, teiste konfessioonide kristlaste ja teiste religioonide järgijatega.
9. Kõikidele raskustele vaatamata kuulutame Jumala rõõmusõnumit, kes „nõnda on maailma armastanud“, et „elas meie hulgas“. Seepärast vaatame meie, õigeusklikud, lootusrikkalt tulevikku, ning vaatamata kõikidele ebakõladele, paneme oma lootuse „Kõigeväelisemale ... kes on ja kes oli ja kes tuleb“ (Ilm 1, 8). Sest me peame meeles pidama, et viimane sõna – rõõmu, armastuse ja elu sõna – on Tema päralt. Sest Temale kuulub hiilgus, au ja kummardamine, nüüd ja ikka ja igavesti. Aamen.