Austatud metropoliit, peapiiskop, piiskopid, kloostriülem iguumenja Filareta, kirikute esindajad
Täna tähistame Eesti Kirikute Nõukogu asutamist siinsamas Kuremäe kloostris veerandsada aastat tagasi. Praegusest perspektiivist vaadatuna võib öelda, et EKN on olnud Jumala õnnistuseks Eesti kristlaskonnale, andes ja kujundades üksmeelt kristlaskonna enese sees ning erinevate kirikute vahel.
Tänases Eestis on palju sellist, mida me kogeme iseenesestmõistetavusena. Nende iseenesest mõistetavuste hulka kuulub ka erinevate konfessioonide rahumeelne kooseksisteerimine. Vaadates aga laia maailma peab tõdema, et see, mida meie normaalseks olukorraks peame, ei ole sageli üldlevinud ega tavapärane. Konfliktid erinevate religioonide, aga ka erinevate kirikute ja koguduste vahel ei ole maailmast kadunud.
EKN on olnud vahend üksmeele ja ühiste arusaamade kujundamisel. Kindlasti ei ole konsensuslikele arusaamadele jõudmine lihtne protsess. Teisalt on aga konsensuslike otsusteni jõudmine kristliku vennaliku armastuse väljendamine mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes.
Võib kindlalt öelda, et EKN on olnud selleks piksevardaks, mis on hoidnud ära erinevate uskkondade omavahelisi konflikte, andud ühise nõupidamislaua, mille taga kerkinud probleeme arutada ning ühisele arusaamisele jõuda. See on sageli tähendanud ühe või teise konfessiooni erihuvide asemel ühiste huvide ja ühiste eesmärkide esikohale seadmist ning osutanud, et üldised huvid ja eesmärgid on olulisemad üksikhuvidest.
EKN-i üksmeelsed otsused on olnud oluliseks ka riigile suhete loomisel ja kujundamisel kirikute ja kogudustega. EKN-i näol on riigil olnud religiooniküsimustes kindel partner, kes esindab valdavat enamikku kindlat usku tunnistavaid inimesi Eestis.
Siin Eestis peame me seda tänaseks iseenesestmõistetavaks praktikaks ning kuigi oikumeenilisi organisatsioone leidub erinevates riikides, siis EKN-i ja Eesti riigi vahelisi suheteid võib pidada mitmes mõttes erandlikeks, millele viitasin juba eespool.
Riigi ja EKN-i vaheliste suhete eripära peegeldub ka kaksteist aastat tagasi sõlmitud Vabariigi Valitsuse ja Eesti Kirikute Nõukogu ühishuvide protokollis, mis määratles need tegevusvaldkonnad, kus riigil ja kirikutel on ühised eemärgid ja huvid. Ühishuvide protokolli lugedes võime näha, et mitmete protokollis kajastatud eesmärkide osas on tehtud olulisi edasiminekuid.
Nende hulka kuuluvad nii muinsuskaitsega seotud küsimused, mis on leidnud väljundi 2003. aastal kinnitatud pühakodade riiklikus programmis, vaimulikele ja koguduse töötegijatele suunatud muinsuskaitse-alastes koolitustes ja muudes tegevustes.
Juba väljakujunenud töövormid on saanud kaplanaat nii kaitseväes kui kinnipidamisasutustes, samuti politsei- ja piirivalveametis. Siiski on valdkondi, mis nõuavad edasist panustamist. Üks selline valdkond on kaplanaat haiglates.
Haiglakaplanaadiga seotud küsimused on tuttavad küllap kõikidele siinviibijatele ning seetõttu tuletame meelde ka täna, et ootame EKN-i poolt haiglate peakaplani kandidaadi esitamist sotsiaalministeeriumile, pidades silmas taaskord neid ühiskonnaüleseid huvisid, mis selles vaimuliku teenimise valdkonnas meie ees seisavad.
Vabariigi Valitsuse ja EKN-i ühishuvide protokollis on loetletud üheksa erinevat ministeeriumi, kelle vahel riigi ja kiriku ühishuvide teostumine jaotub. Kuna aktiivse kodanikuühiskonna arendamine on regionaalministri juhitava valdkonna jaoks oluline teema, siis kutsume ka kirikute esindajaid olema rohkem proaktiivsed erinevate ministeeriumitega suhtlemisel ning neile oma eesmärkide tutvustamisel.
Kindlasti ei ole see alati ei lihtne ega kerge, aga arvestades neid kogemusi, mis on EKN-i liikmeskirikute esindajatel läbirääkimiste pidamisel ja konsensuslike otsuste saavutamisel, siis on need oskused ja kogemused, mida on põhjust ehk enamgi kasutada läbirääkimistel riiklike institutsioonidega.
Regionaalministri poolt on igati kohane lõpetada oma tervitus viitega kohalikele omavalitsustele ning nende koostööle kohalike kogudustega. Viimaste aastate jooksul on olnud hea meel näha tihenenud koostööd koguduste ja kohalike omavalistuste vahel. Kindlasti on selles veel arenguruumi, et kaardistada, mõtestada ja ellu viia tegevusi, mis teenivad kohalikku kogukonda laiemalt.
Ühine eesmärk teenida oma rahvast nende andidega, mis Jumal on meile andnud, olgu meiega ka edaspidi.
Siim Valmar Kiisler
Regionaalminister
18. veebruar 2014.a.