Kõigepealt paar sõna lapsepõlvemälestustest. Paasapühadeks hakkasime varakult valmistuma ja mitte ainult kodus, vaid ka koolis. Suure Paastu kuuendal nädalal paastusime kogu kooliga. Kolmapäeval ja reedel käisime kogu kooliga kirikus ennepühitsetud andide Liturgial. Lapsed seisid kirikus korralikult reas ja kuulasid teenistust. Õhtuteenistustel käis igaüks ise. Mäletan, et mina käisin seal koos isaga. Reede õhtul oli piht kõigile. See polnud see, mida meil praegu nimetatakse “üldiseks pihiks”. Palved loeti kõigile, preester aga võttis igaühe eraldi ette. Preestriks oli vanaldane isa Vassili Kamenev, üks neid vaimulikke, kes oli omal ajal õppinud Riia Vaimulikus Seminaris. Tema vennad olid samuti eesti kogudustes preestriteks.
Kliirosel loeti neil päevil palvekorda Pühaks Armulauaks ja ettenähtud kaanoneid. Isake ei kiirustanud. Ta kulutas igaühe peale nii palju aega kui vaja. Vahel võis selline piht üpris pikaks venida. Laupäeva hommikul käisime kogu kooliga Armukarikal. Seejärel läksime tagasi klassitubadesse, kus meile pakuti teed. Kogu kannatustenädal möödus Paasapühadeks valmistumise tähe all. Mina teenisin kirikus, käisin seal peaaegu iga päev.
Paasapühade hommikuteenistuseks valmistuti väga pikalt. Ma võtsin alati osa ettevalmistustest surilina väljatoomiseks. Matmisteenistusele kogunes palju poisse, kes käisid surilinaga ümber kiriku. Oli pime ja tõrvikud põlesid: meile, poistele, oli see muidugi väga põnev. Tõrvikud valgustasid kõike väga hästi. Paasapühade hommikuteenistus oli, nagu ma mäletan, helge ja rõõmuküllane, vaatamata sellele, et isa Vassili oli juba väga vana ja ka isa diakon küllalt elatanud. Need isakesed teenisid kuidagi eriti rõõmsalt, hingestatult ja pidulikult. Mulle on see eredalt mällu sööbinud. Hiljem, kui ma juba ise preestriks olin saanud, jätkasin sedasama traditsiooni. Näiteks vahetasin ma Paasaööl iga kaanoni laulu juures teenistusrõivaid, et värvid muutuksid. Iga kaanoni laul oli siis justkui ise värvi. Alguses oli valge värv, siis helesinine, roheline, kuldne... Liturgiat teeniti aga juba punases.
Nii möödus Paasaöö. Peale teenistust mindi koju ning istuti kogu perega pühadelauda. Algas pidulik söömaaeg. Koos oli kogu meie pere. Meie perekond, minu tädi perekond ja vanaema – kõik me elasime koos ühes korteris. Naabermajas elas veel üks tädi oma perekonnaga. Kui “pasha” lahti lõigati, kuulus tema ülemine tipp kõige vanemale sugulasele. Selleks oli, mäletan, minu tädimees...
Sellised olid minu lapsepõlvemälestused. Kandsin neid läbi kõikide oma hilisemate teenistusaastate. Sealsamas Kaasani kirikus olin ma hiljem diakoniks. Kui minust sai aga preester, siis oma esimeses koguduses Haapsalus jätkasin ma neid traditsioone. Vahetasin alati paasateenistusel rõivaste värvi, ehkki see oli seotud raskustega, sest kirik oli vaene. Pidupäeva rõõmus ärevus oli minu jaoks alati seotud ettevalmistustega selleks päevaks. Haapsalus toimetasin ma kannatustenädalal iga päev jumalateenistusi. Mäletan, kuidas me koguduseliikmetega kandsime hoolt surilina kaunistamise eest, nagu kõige muugi eest, mida tavaliselt tarvis läheb... Ettevalmistused Paasapühadeks loovad erilise meeleolu.
Minu edasine teenimine kulges juba Vologdas. Seal võtsime Paasapühi vastu vene moodi.
Linnas, kus omal ajal oli olnud 60 kirikut, tegutses tookord ainult kaks pühakoda. See, kus mina teenisin, oli katedraali eest, ehkki varem oli see olnud kalmistukirik. See oli suur, kuid mitte eriti kõrge kirik ja seepärast oli seal tihti umbne. Kirik oli kahekorruseline, nii et kõik paasateenistused talitati korraga nii alumises kui ka ülemises kirikus, ja ainult öösel. Isegi teist Paasapühade Liturgiat ei teenitud seal kunagi. Ka matmistalitus toimus öösel, kella kolme paiku.
Vologdas tõid Paasapühad kokku väga suure rahvahulga. Kirik oli pilgeni täis. Rahvas seisis ka väljas, ümber kogu kiriku. Aknad olid lahti ja teenistus oli ka tänavale hästi kuulda. Kuna kirikut loeti katedraaliks, teenis seal piiskop, keda paasateenistus alati erakordse rõõmuga täitis. Viirukit suitsutades ta sõna otseses mõttes lendas mööda altarit ja altariesist. Kogu aeg astus ta akna alla ja hüüdis sinna. “Kristus on ülestõusnud!” Tänavalt aga vastati: “Tõesti on ülestõusnud!” Vastajaks oli vaene rahvas, kel oli nii palju kirikuid, aga käia nad nendes ei tohtinud, olles sellest õigusest ilma jäetud. Need olid viiekümnendad aastatd.
Ristikäik toimus üheaegselt nii ülemisest kui ka alumisest kirikust. Hommikuteenistuse algus teeniti alumise kiriku uste ees, seejärel aga mindi laiali kahele korrusele. Ma ei unusta kunagi seda rõõmu, millesse oskas Paasaööl nakatada piiskop Gavriil. See oli hämmastav. Valitseja Gavriilil oli kombeks sõita Paasa esimesel või teisel päeval läbi kõik linna preestrid ja diakonid ning õnnitleda neid pühade puhul... Mina sattusin alati keerulisse olukorda: elasin kirikule kõige lähemal ega teadnud kunagi, kas Valitseja astub minu poolt läbi esimesena või viimasena. Valitseja ise elas otse kiriku kõrval.
Peale Paasapühi tuli aga külastada paljusid kaugemaid külasid. Seal kutsuti preester peaaegu igasse majja, et koos pühi pidada. Huvitav, et ajal, mil käis äge võitlus religiooniga, rippusid külades kõigil ikoonid seintel...
Paasapühad andsid ennast tunda isegi vangistuses. Ka seal tähistati Kristuse Ülestõusmist. See oli kõikide jaoks suur püha. Paljud küpsetasid kulitše selles väikeses köögis, kus kinnipeetutel oli luba endale toitu valmistada neist toiduainetest, mis nad pakkidega said. Seal polnud praeahju ning seepärast pandi taigen otse pannile ja pann pliidile. Kõikjal oli näha kodunt saadetud pühademune. Meie laagris oli kinnipeetute hulgas palju ukraina uniaate (s.t. usutunnistuselt katoliiklasi, kes täidavad õigeusu riitusi). Oma kulitšid ja munad tõid nad millegipärast pühitseda minule, õigeusu vaimulikule, ehkki seal oli ka mitmeid uniaadipreestreid. Kui ma neile ütlesin, et neil ju oma preestrid, vastasid nad mulle: “Meil pole Rooma paavstiga asja”. Nii et paasamunad ja kulitšid tuli ikka minul pühitseda. Sööma asuti öösel või varahommikul.
Ühel aastal otsustasime meie, laagris asuvad vaimulikud, teenida Paasapühade hommikuteenistust. Leppisime kokku, et kohtume ühes pooltühjas barakis. Keegi vangidest oli aga ülemustele ette kandnud. Kui ma teenistusele suundusin, siis selgus, et need vaimulikud, kes pisut enne mind olid barakki jõudnud, on kinni võetud ja kartserisse pandud. Mina üksi jäingi. Siis kogunesid kõik usklikud sööklasse. Igaüks tõi lauale, mis tal oli. Laulsime “Kristus on surnust ülestõusnud!” ja ma õnnistasin pidusööki. Olime just lauda istunud, kui järsku sadas sisse laagriülem koos oma kaastöölistega. “Mida te siin teete, minge laiali!” Meil oli laual kompott, mis võeti ära uurimaks, kas see ei sisalda mitte alkoholi. Anti käsk, et viieteist minuti pärast poleks sööklas enam hingelistki. Istusime siis veel veidi ja läksime laiali. Nii pühitsesimegi sel aastal Ülestõusmist.
Teisel aastal kogunesime jälle kokku ning jälle tuli ülemus ja käskis kõik ära koristada. Mind aga määras põrandaid küürima...
Seda Paasapühade rõõmutunnet, mida olin kogenud juba lapsepõlves ja kogesin hiljem ka Vologdas, ei unusta ma kunagi. Selle paasarõõmu tõin endaga kaasa ka Nõmmele, kus teenisin peaaegu kolmkümmend aastat.