Selle kloostriga olen ma seotud väga ammu. Juba lapsepõlves käisime Pihkvas ühe oma naissugulase pool. Seal olles külastasime ka kloostrit.
Peale seda sattusin Petseri kloostrisse alles saksa okupatsiooni ajal. Okupatsioonivõimud kutsusid noori üles saksa armeesse astuma. Olin kategooriliselt anastajate poolel sõdimise vastu. Sõitsin Riiga metropoliit Sergi juurde, kellele allus tookord kogu Baltimaade Kirik. Mobilisatsiooni vältimiseks otsustas ta mu saata Petseri kloostrisse, kus ma viibisin mõned kuud kuuletujana. Minu sealoleku ajal pühitseti mungaks kuuletuja, kelle kellias ma elasin. Minu kuuletumiskohustus oli väga lihtne: pidin kirikus õlilampe süütama, teenistustel lugema ja laulma, koobastes teejuhiks olema. Sel ajal tuldi Petseri kloostrisse teistest võimude poolt suletud vene kloostritest, saabunute hulgas olid ka Novgorodi piiskopkonna Makari kloostri mungad eesotsas skeemapiiskop Makariga. Ent mungaelupidajaid oli kloostris siiski võrdlemisi vähe ning klooster elas küllaltki kasinalt, ehkki jumalateenistusi peeti iga päev. Need olid minu esimesed sügavamad sidemed selle kloostriga.
Kuid minu isiklik elu on seotud Petseri kloostriga ka nende asjaolude kaudu, mille tõttu ma hiljem vangilaagrisse sattusin. Kloostriülem iguumen Pavel otsustas mulle heameelt valmistada ning anda võimaluse sõita kloostrist Pihkvasse. Luba selleks tuli hankida saksa komandantuurist, kust see antigi. Juhtus aga nii, et kui luba ükskord saabus, olin ma ise juba Tallinnas. Luba jäi kloostrisse ning sattus hiljem KGB-sse. Peale minu vahistamist oli see paber juurdlusorganitele põhiliseks tunnistusmaterjaliks minu koostööst sakslastega. Ent kuna teisi tunnistusi, mis oleks tõestanud minu sidemeid okupantidega, ei leitud, siis polnud ka kohtuotsuses viiteid sellele dokumendile. Süüdistuskokkuvõte koostati teistest motiividest paragrahv 58-10 I osa järgi tähtajaga 10 aastat. Laagris kinnipidamisaega lühendati. Rehabiliteeriti mind 29. septembril 1988.
Peale vangist vabanemist ning Eestisse tagasipöördumist 1960. aastal määrati mind Tallinna Ristija Johannese kiriku esipreestriks (Nõmmel). Kloostris käisin edaspidi palverändurina, sõitsin sinna palvetama. Tollal elasid kloostris ka Valamo mungad. Liturgiat teeniti iga päev, millele järgnesid palveteenistused, millest ka mina osa võtsin – lugesin akafisteid. Palveteenistusi oli palju, tihti ühendati neid ka veepühitsemisega. Vahel võis palvus kesta kuni kaks tundi. Sel ajal olin ma Valamo staaretsi skeemaiguumen Luka vaimuliku juhtimise all. Peale tema surma sai minu vaimulikuks juhatajaks arhimandriit Afinogen, tema järel aga, kuni tänase päevani, arhimandriit Joann (Krestjankin).
Peale seda, kui pühim patriarh Aleksius II ja Vene Õigeusu Kiriku Püha Sinod olid määranud mu Tallinna piiskopiks, küsis pühim patriarh minult, kus ma tahaksin olla mungaks pühitsetud ja millise nime ma võtaksin, mida tavaliselt enne pühitsemist ei küsita. Vastasin, et olen seotud Petseri kloostriga, tahaksin olla seal pühitsetud ning kanda vaga Korneliuse nime.
Minu soov täideti ning ma saabusin Petseri kloostrisse. Pühitsemise viis läbi kloostriülem arhimandriit Pavel 21. augustil 1990. Pühitsemisele sõitsin koos Märt Kaarmaga, praeguse isa Juvenaliusega. Peale pühitsemist jäeti meid ööseks kahekesi kirikusse palvetama. Tavaliselt jäetakse mitte üheks, vaid kaheks-kolmeks päevaks, vahel isegi nädalaks. Kuid tookord tuli piiskopiks pühitsemisega kiirustada, nii et kõik viidi läbi kiirendatud korras. Öösel palvetasime kirikus, lugesime akafisteid, psalteeriumit ja kaanoneid. Liturgial võtsin vastu Pühasid Ande ja sõitsin ära Tallinnasse, kus Neeva Aleksandri Katedraalis toimuski minu piiskopiks pühitsemine.
Ka piiskopina külastan ma tihti Petseri kloostrit. Püüan veeta seal oma nimepäeva (5. märtsil). Mind võetakse seal alati suure armastusega vastu kui selles kloostris pühitsetut. Praegusel hetkel olen ma ainus Vene Õigeusu Kiriku piiskop, kes on pühitsetud Petseri kloostris. Seepärast peetakse mind siinsesse munkkonda kuuluvaks. Kloostris viibides võtan osa jumalateenistustest.
Üks näide sellest, kui innukalt seal palvetatakse. Oli Jumalaema “Eleusa” ikooni mälestuspäev. Kuna see ikoon asub Jumalaema Uinumise Peakirikus, siis teeniti seal kell neli väikest õhtuteenistust akafistiga ning ristikäigul toodi ikoon Peaingel Miikaeli Peakirikusse. Koguöine jumalateenistus algas kell kuus ning lõppes kell üksteist õhtul. On üllatav, et kloostrikirikud on alati rahvast täis, alati on palju lapsi, kes teenistuse lõpuni seisavad. Jumalateenistused on pidulikud ja rõõmsad. Petseri kloostril on oma lastekoor, munkade koor ja ilmalike koor. Kõik kolm koori on kiriklikud, laulavad palveliselt. Peale ulatuslike majapidamistööde erinevates töökodades, põldude ja aedade harimise tegeleb klooster ka heategevusega. Linnas on neil oma maja, kus nad võtavad vastu palverändureid. Peale selle toidavad nad peaaegu kahtesadat kodutut, kes seal iga päev lõunasöögi saavad.
Päev algab kloostris kell kuus hommikul. Kõik vennad kogunevad palvuseks Jumalaema Uinumise Peakirikusse. Seejärel loetakse hommikupalved. Peale äralaskmist, suudelnud Jumalaema Uinumise ikooni ja vaga Korneliuse säilmeid ning saanud kloostriülema õnnistuse, lähevad vennad oma kuuletumiskohustusi täitma. Jumalateenistused on iga päev – hommikul Liturgia, õhtul aga ettenähtud teenistused. Kloostriülem Tihhon, väga toimekas, energiline ja erudeeritud inimene ning huvitav vestluskaaslane, juhib edukalt kogu kloostrielu. Nii kulgevadki mungaelu argi- ja pidupäevad. Palve, töö ning laiaulatuslik kultuuriline, ühiskondlik ja valgustuslik tegevus.
Vaata samuti: [Petseri kloostri kodulehekülg]