Olen oma elu jooksul kohtunud paljude ülemhingekarjastega, kellest mõned on mulle eriti hästi meelde jäänud, kuna neil on olnud minu elus eriline koht. Olen näinud kõiki meie kohaliku Kiriku piiskoppe, peale piiskop Platoni muidugi, kelle enamlased 1919. aastal hukkasid. Peale teda oli meie Kiriku eestseisjaks metropoliit Aleksander (Paulus). Kuid mitte temaga ei kohtunud ma esimesena, vaid Petseri piiskop Joanniga (Bulin). Olin siis algkooli esimeses või teises klassis ning minu kohtumine selle ülemhingekarjasega toimus ajal, mil valitseja Joann saabus Tallinnasse, et saata Jumalaema “Eleusa” imettegevat ikooni, mida enne sõda traditsiooniliselt Petserist Tallinnasse toodi. Rohkem ma valitseja Joanniga oma elus kokku ei puutunud. Kuid ka see ainus kohtumine jättis minusse sügava jälje. Ma ei mäleta täpselt, millest rääkis Valitseja kohtumisel lastega, mäletan vaid, et tema sõnad olid väga südamlikud ja helged. Need olid tõepoolest hea karjase sõnad. Nähtavasti näitas Issand just selle ülemhingekarjase kaudu mulle päris minu kirikuelu alguses hea karjase kuju, valgustades sellega kogu mu elu.
Piiskop Joanni armastati väga, eriti Petseris; ta oli palvetaja ning omandas erilise populaarsuse kui paljude ristikäikude algataja ning pidev osavõtja. Neid ristikäike korraldati mööda tema piiskopkonna külasid ning tavaliselt toimusid need palju päevi järjest, kujunedes vahel peaaegu kuu aja pikkuseks. Kõigi jaoks oli tõeliseks tragöödiaks, kui piiskop Joann jäeti ilma tema kateedrist nende probleemide tõttu, mis tekkisid enne sõda Petseri kloostri omandi ümber. Kloostriomandi küsimustes jagas piiskop Joann Kiriku traditsioonilist seisukohta. Kuid selle asja detailidest sain ma teada juba tunduvalt hiljem, küpses eas. On tähenduslik, et esimene ülemhingekarjane, kellega ma oma elus tutvusin, keda Issand näitas mulle “palgest palgesse” võitles selle eest, et koguduselt ei võetaks ära tema omandit, nagu ka mina olen pidanud võitlema kõik need aastad.
Kogu sõjaeelse aja oli meie Kiriku eestseisjaks metropoliit Aleksander (Paulus). Ta oli rahvuselt eestlane, kuid rääkis ka vene keelt aktsendita. Vaimuliku hariduse oli ta saanud vene keeles Riia Vaimulikus Seminaris. Piiskopina teenis ta võrdlemisi harva. Tema teenimine paistis silma välise lihtsusega. Ta ei kasutanud rikkalikke kirikurõivaid, mis olid jäänud veel piiskop Platoni ajast. Ka mingeid muid kaunistusi polnud tema teenimise juures. Arvan, et selles väljendus tema loomulik tagasihoidlikkus.
Metropoliit Aleksandril oli ka kindel “ühiskondlik seisund”, ta oli oma seisuse tõttu Parlamendi liige ning ühiskonnaelu teemadel väljendas ta oma isiklikku arvamist, mis ühtis alati valitsuse omaga. Selles ilmutas end nähtavasti toonane aeg ise.
Niipalju, kui mul õnnestus kuulata metropoliit Aleksandri jutlusi, olid need alati vene keeles. Need olid enamasti üpris pikad ning algasid alati sõnadega: “Armsad vennad ja õed!” Rahva suhtumine temasse oli ühtlane ja rahulik.
Kolmas neist piiskoppidest, kellega mul oli au tuttav olla või keda õnnestus lihtsalt “näha”, oli Baltimaade eksarh, Vilniuse ja Leedu metropoliit Sergi, kes saabus Tallinnasse 1941. aastal, et võtta meie Kirik tagasi Moskva patriarhaadi Ema-Kiriku rüppe. See kirikliku läbikäimise taastamine Ema-Kirikuga toimus Tallinna Siimeoni kirikus. Mäletan, et kirikus oli väga palju rahvast. Metropoliit Sergi kaasteenijad olid meie metropoliit Aleksander ja piiskop Pavel (Dmitrovski). Aitasin selle teenistuse ajal metropoliit Sergit ennast, seisin tema sauaga, nagu ette nähtud, Kuninglike Uste ees ning kuulsin ja nägin kõike, mis toimus. Tookord lausus metropoliit Sergi kuidagi eriti teravalt selle kahju kohta, mida toob Ema-Kirikust lahkulöömine. See nähtavasti mõjutaski metropoliit Aleksandrit saksa okupatsiooni ajal jälle Moskva patriarhaadiga läbikäimist katkestama, ehkki metropoliit Sergi ise, kes asus okupeeritud Riias, jäi Ema-Kiriku kanoonilisse alluvusse. Saksa okupatsiooni lõpul tapsid tundmatud isikud valitseja Sergi.
Nende kolme ülemhingekarjase iseloomud olid niisiis väga erinevad. Kuid vaimulikku suhtlemist kui niisugust mul nendega ei olnud.
Selline vaimulik suhtlemine tekkis mul alles Narva ja Irboska piiskop Paveliga, sellesamaga, kes oli teeninud koos metropoliit Sergi ja Aleksandriga Siimeoni kirikus. Preestrina ma teda ei tundnud. Ta pühitseti piiskopiks 1937. aastal ning ta valitses tol ajal meie Kiriku nn. “vene piiskopkonna” kogudusi, mille hulka kuulusid ka kolm Tallinna kogudust – meie Kaasani, Vene tänava Püha Nikolause ja Siimeoni kogudus (viimane kirik on veel praegugi alles vahetult Reisisadama kõrval, Paksu Margareeta lähistel). Ta teenis tihti nendes kirikutes, sõja ajal aga kolis hoopis Tallinnasse. Seepärast oligi mul võimalus temaga nii lähedalt tuttavaks saada. Iga kohtumine temaga oli väga õpetlik, aga samal ajal ka südamlik. 1945. aastal pühitses piiskop Pavel mu diakoniks.
Olen kindel, et valitseja Pavel oli eriline inimene. Temas oli usuvägilase jooni, ta oli suur palvetaja ning kasinusearmastaja. Narva Ülestõusmise Katedraali esipreestri väikese palga eest aitas ta õppida mitmel noorel inimesel. Minu mällu on ta jäänud ka mitmeid teisi selle usuvägiteo avaldusi. Ükskord, kui ma peale teenistust teda koju saatsin (ta elas Tallinnas Siimeoni kiriku juures), võttis ta trammis ootamatult välja oma rahakoti, puistas kogu selle sisu minu taskusse ning käskis viivitamatult koju minna.
Narva gümnaasiumis andis ta usuõpetust ja õpilased armastasid teda väga. Nad nimetasid teda “Valgeks isakeseks” (ta pea oli üleni hall). Tema tunnid kulgesid mitteformaalses õhkkonnas, nagu vestlused küsimustele vastamisega.
Kirikus jutlustas ta alati suure innu ja tulisusega. Ta oli paljulugenud ja haritud inimene. Pärit oli ta mitte Eestist, vaid Ukrainast. Eesti keelt ei osanud üldse. Nooruses oli olnud abielus, aga mitte kaua, sest abikaasa suri. Esimese maailmasõja ajal oli ta sõjaväepreester ning paistis juba selles teenistuses silma ebatavalise headusega. Sõdurid armastasid teda. Revolutsiooni ajal sai ta isegi mingilt enamlaste komissarilt erilise kaitsekirja, kus oli öeldud, et ta on väga hea inimene.
Ent teisalt oli tal ka tuline ja kergestisüttiv loomus. Minu kadunud abikaasa, kes töötas mõnda aega tema käe all meie kirikuvalitsuses, jutustas, et tihti riidles Valitseja tuliselt kellegagi, pärast aga palus kõigilt sellise äkilisuse pärast andeks.
Teda armastasid kõik. Tema aga armastas iseäranis lapsi. Narva piiskopiks valisid ta tolleagsete eeskirjade järgi piiskopkonna esindajad.
Ülempiiskop Pavel suri 1946. aastal. Mina olin siis alles diakon. Tema matustel oli tohutu rahvamurd. Mäletan, kuidas kõik need inimesed kõndisid tema kirstu järel Neeva Aleksandri Katedraalist Neeva Aleksandri kalmistuni. Tema matustele saabus Leningradist metropoliit Grigori (Tšukov), keda rahvas austas kui märtermetropoliit Venjamini kaasvangi Petrogradi kirikuvastase protsessi päevil, mis leidis aset kohe peale revolutsiooni.
Tahaksin lausuda paar sõna ka tema kohta. Esmakordselt käis ta meil Eestis 1945. aastal meie Kiriku ühendamiseks (juba teistkordselt peale 1940. aastat) Moskva patriarhaadi Ema-Kirikuga. Tookordset ennesõjaaegset ja sõjaaegset lahkulöömist Vene Kirikust tõlgendas ustav kirikurahvas kui kirikulõhet, s.t. vaimulikku haigust. Metropoliit Aleksander, kes selle sammu astus, emigreerus Eestist 1944. aasta lõpul. Pärast seda aga, kui Eestis hakkas sõjajärgselt kehtima nõukogude võim, pöördus meie Kiriku Sinod, mille koosseis oli püsinud peaaegu muutumatuna, ühinemispalvega jälle Moskva patriarhaadi poole. Selle ühenduse taastamiseks Ema-Kirikuga saatiski patriarh Aleksius I meile Leningradi ja Novgorodi metropoliit Grigori. Ülempiiskop Pavel ei saanud sellel teisel ühinemistseremoonial viibida, sest kirikukogul, mis valis patriarhiks Aleksius I-e, oli ta haigestunud infarkti ning lebas haiglas.
Rahvas ihkas taasühinemist Ema-Kirikuga ning võttis seepärast metropoliit Grigorit väga hästi vastu. Taasühinemine toimus püha Nikolause kirikus (katedraal oli siis vist alles suletud). Nende jumalateenistuste ajal olin metropoliit Grigori ipodiakoniks. Siira patukahetsuskõnega esines tookord EAÕK Sinodi esimees, ülempreester Christofor Vink. Ta valdas suurepäraselt vene keelt ning kõneles väga tuliselt. Peale seda loeti ette patukahetsuspalved pihikorrast. Kogu vaimulikkond astus ükshaaval metropoliit Grigori juurde, kes luges igaühele patukustutuspalve. Peale seda meeleparanduslikku taasühinemist peeti koos Jumalikku Liturgiat.
Hiljem, kui ma juba diakon olin, kohtusin ma metropoliit Grigoriga ülempiiskop Paveli matustel. Seesama metropoliit Grigori saabus hiljem ka meie teise ülemhingekarjase Issidori matustele. Lühikest aega oli ta olnud ka meie kiriku ajutine valitseja, enne kui sellele kohale määrati piiskop Issidor (Joann Bogojavlenski), kes oli oma nime saanud Tartu preestermärter Issidori auks.
Valitseja Issidoriga olime vanad tuttavad – tundsin teda juba sellest ajast, kui ta oli alles Tallinna Siimeoni kiriku esipreester. Kuulasin tihti tema jutlusi selles kirikus. Stiililt erinesid need valitseja Paveli jutlustest, olid vähem emotsionaalsed ning kandsid pigem teoloogilis-õpetuslikku iseloomu. Ta oli teoloogiliselt mõtlev inimene, selles seisnes nähtavasti tema isiksuse eripära. Ta oli väga lugupeetud, andis gümnaasiumis usuõpetust. Meie kogudusele on teada mõned tema avaldatud teoloogilised tööd: tema magistritöö Vana Testamendi preestriteenimisest ja kommentaarid Usutunnistusele... Usutunnistuse tekstis on teatavasti sõnad, mis käivad Päästja kohta: “...ja kannatanud ning maha maetud.” Valitseja rääkis, et eriti mõtiskles ta nende sõnade üle sõja ajal saksa vangilaagris. Asi oli nimelt nii, et saksa okupatsiooni ajal tulid kord Siimeoni kirikusse, kus isa Joann preestrina teenis, mõned sõjavangid. Need inimesed leidsid endale tol päeval selles pühakojas varjupaiga. Hiljem aga arreteerisid saksa võimud isa Joanni ja veel mõned vaimulikud ning mõistsid nende üle kohut. Selle vangistuse ajal mõtiskleski isa Joann pingsalt selle koha üle Usutunnistusest...
Valitseja Issidor armastas teenida ja teenis väga tihti. Tema iseärasuseks oli see, et argipäevadel, kui peale Liturgiat polnud enam teisi kirikutalitusi, jäi ta kirikusse üksi ning palvetas kaua Jeesuspalvet. Mõned korrad käis ta ka Valamo kloostris ning suhtles seal staaretsitega, kes õpetasidki talle Jeesuspalvet – seda, mida Kirik nimetab “mõttepalveks”. Ta meenutas alati oma Valamo-käike. Muu hulgas jutustas ta mulle isiklikult ühest sündmusest, mis temaga Valamol juhtus. Ükskord pidi ta tõusma ja minema kesköisele jumalateenistusele, aga tahtmist ei olnud mingisugust. Ent ometi sai ta endast võitu, tõusis ja läks. “Hea, et ma siiski üles tõusin ja nüüd kirikusse lähen,” mõtles ta üle öise kloostriõue sammudes. Tee peal juhtus talle vastu üks munk ja kui nad olid kohakuti jõudnud, ütles too ootamatult: “Isake, enesekiitus on samuti patt.” Ja läks oma teed.
Valitseja Issidor soovitas alati Jeesuspalve juures kasutada iguumen Haritoni raamatut, mis oli välja antud Valamol. Sinna olid kokku kogutud Pühade Isade ütlemised Jeesuspalve kohta...
Oma valitsusaja lühidusele vaatamata jõudis piiskop Issidor läbi sõita paljud kogudused. Tema määraski mu Haapsalu kogudusse. See on mulle muidugi kogu eluks meelde jäänud. Peale määramist käis ta kaks korda minu juures Haapsalus. Ta ei osanud eesti keelt, kuid probleemid, mis olid seotud meie koguduse kakskeelsusega, olid talle hästi teada. Valitseja Issidoriga suhtlesin ma mitte ainult kui ülemhingekarjasega, s.t. piiskopkonna ülemusega, vaid ka kui vaimuliku juhendajaga. Teda huvitas alati koguduse elu, ta süvenes ka meie materiaalsetesse probleemidesse, aitas meid rahaliselt piiskopkonna vahenditest.
Kui Valitseja 1949. aastal suri, oli see mulle isiklikult väga suureks kaotuseks. Püüdsin teda alati hingepalveid teenides meeles pidada. Kuid tema hinge eest püüdsin palvetada ka siis, kui mul tuli oma teenimises silmitsi seista mingite raskustega.
Kord juhtus selline lugu. Hingepalveid teenides meenutasin ma piiskop Issidori kõrval alati ka ülempiiskop Pavelit. Kord aga unustasin valitseja Paveli ära, meenutades ainult Issidorit. Ma ei pööranud sellele asjaolule mingit tähelepanu ning heitsin õhtul rahulikult magama. Unes nägin, et olen Neeva Aleksandri Katedraalis mingi suure piduliku teenistuse ajal. Kateedril seisavad kaks ülemhingekarjast – Pavel ja Issidor (tegelikult olid nad ju erineval ajal piiskopid). Pavel kui vanem seisab paremal, Issidor vasemal. Mina aga seisan ja üritan midagi paluda valitseja Issidorilt, valitseja Pavelit tähele panemata. Seepeale pöördub Pavel minu poole ja küsib: “Aga miks sa minu käest ei palu?”...
See unenägu on mulle siiani eredalt mällu sööbinud. Need olid siis meie usu kaks valguseallikat.
Peale valitseja Issidori surma määrati piiskopiks Roman (Tang). Ta oli eestlane, pärit Saaremaalt, saanud vaimulikuks iseõppimise teel, aktiivne ja suhtlemisaldis inimene. Ta oli alati kõigiga heades suhetes: nii venelastega kui ka eestlastega. Kuid minul temaga eriliselt lähedast suhtlemist ei olnud. Pealegi sõitsin ma varsti ära Vologdasse.
Kui ma vangistusest tagasi pöördusin, oli siin ülemhingekarjaseks valitseja Joann (Aleksejev). Ta oli pärit Gatšinast. Eestisse sattus ta revolutsiooni ajal. Ta oskas suurepäraselt eesti keelt ning sobis hästi ka eesti kogudustega. Kohalikud õigeusklikud austasid teda väga. Teda teati juba ammu, Tallinnas oli ta erinevatel aegadel olnud mitmes kirikus esipreestriks. Valitseja Roman soovis sõita ära Venemaale, kus ta teenis erinevatel kateedritel. Suri Vilniuses. Valitseja Joann oli peale teda. Mina viibisin tema vaimuliku juhatamise all üpris vähe aega, sest 1961. aastal viidi ta üle Gorkisse.
Samal aastal määrati Eesti piiskopiks Aleksius, praegune Moskva ja kogu Venemaa patriarh. Tunnen teda ajast, kui ma ise olin 13-aastane, tema aga umbes 10. Tundsin ka tema vanemaid. Tema isa oli meie Kaasani koguduse esipreester, preestriks oli ta saanud sõja ajal. Need olid vagad ja õilsad kirikuinimesed. Kirikurahvas armastas isa Mihhaili, kes oli armuküllane ja hea vaimulik. Meie praeguse patriarhi vanemad külastasid tihti kloostreid, võttes endaga kaasa ka poja. Nii et lapsepõlves sai meie valitseja Aleksius väga hea ja õige vaimuliku kasvatuse. Sõja ajal käis isa Mihhail tihti ümberasustatute laagris, toimetas seal jumalateenistusi ja lohutas inimesi. Koos isaga käis seal ka meie tulevane Valitseja. Seal seisis ta silmitsi hukule määratud inimeste kannatustega. Sel vaimulikul kogemusel oli tema elus nähtavasti suur tähtsus ning see kinnitas teda tema kavatsuses valida vaimulik teenimine oma elurajaks.
Valitseja Aleksiuse noorpõlvekogemusele pani punkti tema teenimine vanema ipodiakonina valitseja Paveli juures ja õppima asumine Leningradi Vaimulikku Seminari, kuhu me koos sisse astusime.
Tunnen hästi valitseja Aleksiust, tema iseloomu ja isiksuse eripära. Nähtavasti tajusime me kõik tema kõrget kutsumust juba siis, kui lähenes lõpule tema teenimine esimeses koguduses Jõhvis, eriti aga siis, kui ta määrati Tartu Jumalaema Uinumise Peakiriku esipreestriks.
Mäletan tema piiskopikspühitsemise päeva Tallinnas. Hirotoonia lõpetas kuulus Leningradi metropoliit Nikodim, kes teenis koos meie tolleaegse Tallinna valitseja Joanniga. Rahvast oli teenistusel palju. Kokku oli tulnud meie Eesti Õigeusu Kiriku ja Riia piiskopkonna (mille ajutine valitsemine uuele piiskop Aleksiusele kohe ülesandeks tehti) vaimulikkond. Varsti peale piiskopiks saamist määrati valitseja Aleksius Moskva patriarhaadi asjaajajaks. Kuid ta viibis väga tihti ka Eestis, jäädes meie Kiriku valitsevaks ülemhingekarjaseks, külastas tihti kogudusi, aidates neid ka materiaalselt.
Meie Nõmme koguduses käis ta alati meie mõlemal templipühal. Süvenes meie asjadesse... Tema juhtimisstiilis ilmutas end ebatavaline administraatorianne, armastus Kiriku ja inimeste vastu ning tema loomuse vaieldamatu diplomaatilisus. Just temal õnnestus päästa sulgemisest Tallinna Neeva Aleksandri Katedraal ja Kuremäe nunnaklooster. Ta oli inimeste vastu alati tähelepanelik. Kord usaldas ta mulle, et usuasjade volinik nõuab minu eemaldamist Tallinna kogudusest. Küsisin, milline oli Valitseja vastus. Ta ütles, et pealtnäha oli ta ametnikuga nõus, kuid soovitas küsimuse lahendamine edasi lükata, kuni vaimulik puhkuselt tagasi tuleb. Möödus kuu ja asjaolud kujunesid minu jaoks soodsalt. Jäin oma kogudusse edasi... Valitseja Aleksius teenis alati meie kiriku tähtpäevadel. Isegi kohe peale patriarhiks valimist saabus ta meie templipühale. Mitte iga koguduse kohta ei saa öelda, et selle kirikus on teeninud patriarh koos mitme piiskopiga...
Mulle täiesti ootamatult ütles pühim patriarh mulle kord, et mul tuleb saada Tallinna piiskopiks. Ma pole kunagi otsinud piiskopiteenimist, ent võtsin selle vastu kui Kiriku jaoks vajaliku...
Ongi kõik, mida võib lühidalt öelda minu suhtlemiskogemusest meie Eesti Kiriku ülemhingekarjaste ning mõnede teiste piiskoppidega.