Oma elust
Seitsme aastaselt pani ema mu algkooli. See oli üldhariduslik algkool, kuid asus Tallinna Jumalaema Kaasani pühakuju kiriku majas. Nüüd seda maja enam ei ole. See oli väga väike ja vaene kool, kõigest kolme klassitoaga. Maja ülakorrusel elas vaimulik, hallipäine auväärt isa Vassili Kamenev, kes oli Kaasani kiriku esipreester ning andis meile koolis usuõpetust. Vahetunnid veetsime aias, mis seda pühakoda ümbritses. Nii et kirik oli alati ligidal. Selles ilmalikus õppeasutuses oli kombeks enne Ülestõusmispühi kogu kooliga paastuda. Laatsaruse laupäeval käisime siis pihil ja Armukarikal. Laulmisõpetaja õpetas meid laulma “Olgu mu palve...” ja “Taeva väehulgad nüüd nägemata teenivad...”. Me laulsime ennepühitsetud andide Liturgial. Nendele teenistustele tulin tihti koos isaga... Pihtisime täie teadlikkusega. Paljud kirjutasid oma patud isegi üles, et midagi ära ei ununeks. Vaimulik võttis meid pihile kiirustamata ega muretsenud selle pärast, et aega ei jätku.
Paasarõõm
Kõigepealt paar sõna lapsepõlvemälestustest. Paasapühadeks hakkasime varakult valmistuma ja mitte ainult kodus, vaid ka koolis. Suure Paastu kuuendal nädalal paastusime kogu kooliga. Kolmapäeval ja reedel käisime kogu kooliga kirikus ennepühitsetud andide Liturgial. Lapsed seisid kirikus korralikult reas ja kuulasid teenistust. Õhtuteenistustel käis igaüks ise. Mäletan, et mina käisin seal koos isaga. Reede õhtul oli piht kõigile. See polnud see, mida meil praegu nimetatakse “üldiseks pihiks”. Palved loeti kõigile, preester aga võttis igaühe eraldi ette.
Petseri kloostrist
Selle kloostriga olen ma seotud väga ammu. Juba lapsepõlves käisime Pihkvas ühe oma naissugulase pool. Seal olles külastasime ka kloostrit. Peale seda sattusin Petseri kloostrisse alles saksa okupatsiooni ajal. Okupatsioonivõimud kutsusid noori üles saksa armeesse astuma. Olin kategooriliselt anastajate poolel sõdimise vastu. Sõitsin Riiga metropoliit Sergi juurde, kellele allus tookord kogu Baltimaade Kirik. Mobilisatsiooni vältimiseks otsustas ta mu saata Petseri kloostrisse, kus ma viibisin mõned kuud kuuletujana.
Piiskopiteenimisest
Olen oma elu jooksul kohtunud paljude ülemhingekarjastega, kellest mõned on mulle eriti hästi meelde jäänud, kuna neil on olnud minu elus eriline koht. Olen näinud kõiki meie kohaliku Kiriku piiskoppe, peale piiskop Platoni muidugi, kelle enamlased 1919. aastal hukkasid.